uus koht, kus külas käia

Ma kolin vanast kohast ära ja asun nüüd uuel aadressil - http://bigivigi.blogspot.com/. 

Lihtsalt on mugavam seda oma gmaili kontoga ühendada, pole sisse- ja väljalogimise jama. Kõik on ikka vanaviisi edasi (on see siis hea või halb, mine võta kinni).

möla

Nii ta läheb. Täiesti märkamatult. Suvi, ma mõtlen. Juba on august, normaalsed suvekuud läksid must kiiruga mööda ja mida ma tehtud sain? Ei midagi. Ainult tööd. Nüüd olen nii metsikult väsinud, et enda liigutamine võtab rämedalt jõudu. Ja uni tuleb liiga kiiresti. Täna on õnneks vaba päev ja kui nüüd kunagi september tuleb (mis on kohe varsti), siis saan äkki natuke vabamalt võtta ka. Kuigi ausaltöeldes ma jubedalt kardan seda lõputöö kirjutamist. Üldse ei taha mõelda sellest. Alguses loodan ikka natuke elu ka elada, sest aasta alguses on traditsioonilised tutvumispeod ja äkki leiab aega rahvaga veel viimast aastat pidutseda, sest nii ta on, et käsil ongi kohe viimane aasta. Viimane aasta lapsepõlve. Väga haige mõelda.

Üldse ongi vist nii, et kõik on suureks kasvanud. Keskkooliaegsed sõbrad liisivad endale juba autosid ja, mis on minu jaoks täiesti müstika, inimesed muudkui abielluvad. Mida kõike FB kaudu teada ei saa, onju. Vähemalt 7 inimesel mu sõbralistis on viimase paari kuu jooksul nimi vahetunud ja esimese hooga vaatan, et mis ajast mul keegi selline sõbralistis on ja siis saan aru, mis tegelikult toimub. Et jah. Abielluvad. Aga samas, kui ise tunnevad, et nii peab olema, siis lasku käia. Minu jaoks oleks vist liiga vara. 

Muidu on nii, et eelmine nädal oli jube hull. Jõudsime igale poole, sealhulgas laupäeval Mustlasse MuRockile, kus J bänd möllu tegi. Järgmisel päeval käisime minu kodus, tädi juures, vaatasime täditütre töökoha üle, siis istusime issi töö juures ja õhtul sõitsime veel Räpinasse J empsi-issi juurde ka. Vabu päevi on niigi vähe ja omavahel mingi klappiva aja leidmine on üliraske, siis tuleb kõike kontsentreeritult teha. Aga väga lõbus päev oli. Nüüd ei jõua järgmist nädalat ära oodata, sest mul on 4 vaba päeva! Mitte küll jutti, aga seegi toidab. 

Aga 23 küll veel saada ei taha. See on juba liiga hull. 

PS. J-l on nüüd kordades lühemad juuksed, kui mul ja suht hea näeb välja. Oli ka aeg, ma ütleks. 

update

Lõpuks jõudsime Pärnusse ka. Mere äärde küll kahjuks mitte, ilm polnud just kõige mõnnam. Aga J-i vanaema ja -isa juurde jõudsime ja Steffanisse ka. Niiet oli korralik ikka küll. 

Ja nüüd võin uhkusega öelda, et mu nimi on teadusmaailmas. Lõpuks ometi avaldas ajakiri mu abiga tehtud teadusartikli minu lõputöö teemal. Juhuu, linnuke on kirjas!  

kõik on great!

Just nii ongi. Joel saabus õnnelikult koju, tõi mulle hunniku kingitusi alustades njuujorgist soetatud särgiga ja šoksidega, lõpetades üliänksa ja paksu "Drug Information Handbookiga". Ma arvan, et pool usas kulutatud rahast läks mu kingituste peale. Umbes. Tegelikult oli mul kõige parem meel selle üle, et ma korteris enam üksinda elama ja passima ei pea ja mul on nüüd umbes 2 korda mõnusamad argipäevad.

Teiseks on nii, et mu vahetustudengid on superägedad inimesed. Eelmisel aastal oli natuke halb kogemus inimestega, kelle seest pidu sõnu lausa välja kangutama, aga praegustega on väga lihtne. Nad on jutukad (isegi siis, kui vahepeal keeleoskusest väheks jääb) ja väga toredad. Ja neile meeldib siin. Eile õhtul käisime pärast mu tööd isegi NoTT'is, võtsime paar jooki ja nii tore oli. Pole ju ise ka sada aastat väljas käinud ja eile oli kohe päris mõnus. Homme lähme nendega ja omadega TsinkPlekkPange pidulikumale õhtusöögile. Seoses selle kõigega on mul kohe mitusada korda kergem olla. 

Homme tuleb üks mõnus pühapäev, mille hommiku ma lihtsalt voodis vedelen. Ja siis, kui lõpuks elu sisse tuleb, siis peab oma palka laiaks lööma minema ja lõpuks ometi endale midagi lubama, sest eelmisel kuul olin sunnitud ikka väga kokkuhoidlik olema. 

Ja lisaks kõigele läks tänane tööpäev ka megakiiresti, mis siis, et inimesi (lapsi) käis multikat vaatamas nagu muda ja koristamist oli veel rohkem, kui muda. Aga väga lõbus tööpäev oli. 

Nüüd olen tegusid ja rõõmu täis. 

Kuna Mari läks kuuks ajaks Unksi, nagu minagi täpselt 2 aastat tagasi, siis hakkasin, härdal meelel, kõike meelde tuletama. Lugesin oma vastavaid blogipostitusi, mida polnud küll palju, ilmselt ei olnud lihtsalt aega kirjutada. Aga neid olemasolevaid oli väga tore lugeda ja kõik äge tuli meelde. Loodan ikka kunagi Budapesti tagasi minna koos kõikide muude sihtkohtadega. Unistama peab. 

Lähen õhtul oma vahetustudengile bussijaama vastu ja talutan ta Raatuse ühikasse. Aga kuna ta tuleb täpselt samal ajal, kui Joelgi, siis üritan temaga võimalikult kiiresti teha. Ja homme pean ta apteeki viima. Loodan, et neile ikka meeldib siin. Eile sain ühelt tudengilt, kes juba esmaspäeval tuli, sõnumi, et talle väga meeldis onkofarmaatsia esimene päev. See on vist hea märk. Pühapäeval üritan nendega kokku saada ja kuskil väljas süüa või midagi sellist teha, mis lõbus oleks. 

Täna on juba rahulikum, aga vaatamata sellele käin mööda korterit ringi nagu vaimuhaige, näpin ühte asja ja näpin teist asja, vaatan telekat ja kuulan mussi, aga mitte miski ei võta rahutust ära. Ei teagi, mille pärast see on, kas selle pärast, et õhtul tuleb J ja ma ei saa teda vastu võtta või siis see, et ta üldse tuleb. Ei saa enam endast aru. Mul oli kõik nii ilusasti välja mõeldud, et lähen talle lennujaama vastu ja siis on kõik ilus ja tore. 

Nüüd ei tea, kas šoksikook enam süüa kõlbab ja kodu on ka jälle tolmu ja mustust kogunud. Nagu üks ütles, et ega mees iga päev USAst tagasi koju ei tule. Tõsi ta on, seepärast olekski kõik võinud olla nii, nagu ta olema pidi. 

Samas, ma olen mõttes juba ümber harjunud. 3 pikka tööpäeva on küll nagu nuhtlus, aga mida ma teha saan. 

Aga las ta siis olla. 

Nii väga tahaks endale tegevust leida. Ilmselt lähen kohe linna peale mõneks ajaks tšillima oma meeletu rahakogusega, mis on 4 euri, ja kindlasti saan selle eest endale räigelt palju asju lubada.

Kõige haigem asi, mida hommikul kell 7 vastu võetud kõnest kuulda võib, on see, et tüüp, keda sa räigelt kaua oodanud oled, ei jõuagi täna koju. Hea nali, mõtlesin alguses. Aga tegelikult toimus kuskil mingi juhus. Väga nukker ikka, kaks vaba päeva lähevad nüüd raisku (mitte väga, sest puhata ma ju saan, aga mis puhkamine see on, kui ma siin südant valutan) ja siis, kui J juba tagasi tuleb, olen mina rõõmsalt 3 pikka päeva tööl. FML. 

Igatahes und enam ei tulnud ja ma olin kell 7.15 üleval nagu štõkk. (Y)

elu on lill

Juuli läks kiiresti. Alles see oli, kui ma Joeli kurbade silmadega kaugele Ameerikamaale saatsin ja nüüd on käes juba see aeg, kui ta kohe varsti koju tuleb. Võib öelda, et need neli nädalat möödusid kõige kiiremini üldse. Mis siis, et need olid täis ootamist, töötamist ja telekavaatamist. 

Olen ikka suht tubli olnud. Käisin 18 päeva tööl ja ülejäänud kolmeteistkümnel päeval sain oma elu elada ja jõudsin isegi mere äärde puhkama. Sain tudengivahetuse asju aetud ja nüüd on juba palju mõnusam ja rahulikum olla, kui ma tean, mis ees ootab ja kuidas asjad käima hakkavad. Mõned asjad on ofkoors segased (näiteks millal töötamise kõrvalt nende jaoks aega leida). Aga muidu tundub kõik okei olevat. Kõige parem on muidugi see, et ma jäin kuuga 3 kilo kergemaks, mis tõestab seda, et J on kogu kurja juur :D ja et rämpsu söömine ei mõju hästi. Siiamaani ei ole mitte ühtki ampsu kiirtoitu näost sisse ajanud ja tööl ringi müttamine võtab ka oma osa. Igatahes on tunne hea. Pluss ma sain veel päikest ka. Niiet minu eesmärgid on täidetud ja rohkemgi veel. Ja palgapäev saab otse loomulikult räme õnnepäev olema. 

Nüüd ootan oma vaba päeva, mis on juhuslikult pühapäeval, et ma saaks müttama ja koristama hakata. Siis veel üks päev tööd ja siis saan juba pidulikult lennujaama oma kingitustele järele sõita. Nii põnev, nii põnev!