Kuna täna on sõbrapäev, siis ilusat tähtpäeva kõigile! Ja siinkohal tänan ma oma kalleid parimaid sõpse, kes mul alati olemas on, ükskõik, mida ma korda ei saadaks ja kes mind, tüütust, välja kannatavad ega pane pahaks, kui ma ära keeran. Aitäh teile! :)
Täna on tegelt selline suht vastik päev olnud. Tunne ega tuju pole ka eriti head. Kella 8-ks vedasin ennast loengusse, kuigi öösel sai ainult mingi 3 tundi magatud (klubitamise ja muude faktorite tõttu), siis oli veel üks loeng ja pärast seda, keset päeva kodus ma olingi. Pärast väikest tsilli kodus saime Lennuga kokku. Aga sõbrapäeva puhul mässasime natsa linna peal ringi, tegime kerged kingid ja šoppasime niisama. Pärast seda lendasin kiiruga koju, sest väsimus ja uni tahtsid mind kergelt maha nottida. Praegugi on mingi imelik uima põhiteema. Samas lohutab mind teadmine, et homme on reede ja siis saan ma lõpuks ometi koju. Ongi juba aeg, kaua võib..
Aga kuidagi kahtlane on selleaastane sõbrapäev. Tõsiasi, et ma täiesti üksi vahin ja olen, kestab juba aastast aastasse ja paistab, et see ei tahagi muutuda. Mingi haige traditsioon. Tujurikkuja. Ja ma ei saa tegelikult praegu tuhandest asjast aru. Absoluutselt! Endast ja muudest asjadest üldse. Kui ma teaks isegi, mida ma tahan, oleks kõik normaalne. Ma ei suuda otsustada, kes? kus? mis? mida? miks? ja nii edasi. See kisub tänase rõõmsa sõbrapäevameeleolu nulli. Ja mitte ainult, selle jama all kannatan ma ülejäänud aja ka. Ja mulle ei meeldi üldse, milliseks ma siis muutun. Keeruline ja masendav värk. Võib-olla ei saa ma kogu asjast üldsegi õigesti aru, võib-olla kujutan ma endale lihtsalt midagi ette ja siis paanitsen nagu topski. Kui ma vaid teaks ja asjadest õigesti aru saaks. :) Selles suhtes, et nõme on olla nii või naa. Kuskilt võiks selgust saada. Selles osaski lipsavad sisse kergelt haiged momendid, sest olgugi, et ma üritan, ei saa ma vastust. Aga see häma.. See selleks. Tuleb välja, et ma isegi ei saa muffigi aru, mida ma siia kokku jahusin. Nii segamini siis kõik tegelikult ongi... :) Tore teada.
Muidu on kõik muu suhteliselt heas korras. Nädal hakkab lõppema, ma kuulan oma praegust vaieldamatut lemmikut the Usedi, mis on lihtsalt nii hea, et ise ka ei usu, tsillin niisama ja piilun silmanurgast telekat. Tavaline kodune õhtu. Aga jubedalt unine. Jaah, magama minnes hakkavad jälle mingid mõtted tüütama ja und ei tule. Deem!
Enivei, hoiame kõva.
...knowing nothing is better than knowing it all.
Täna on tegelt selline suht vastik päev olnud. Tunne ega tuju pole ka eriti head. Kella 8-ks vedasin ennast loengusse, kuigi öösel sai ainult mingi 3 tundi magatud (klubitamise ja muude faktorite tõttu), siis oli veel üks loeng ja pärast seda, keset päeva kodus ma olingi. Pärast väikest tsilli kodus saime Lennuga kokku. Aga sõbrapäeva puhul mässasime natsa linna peal ringi, tegime kerged kingid ja šoppasime niisama. Pärast seda lendasin kiiruga koju, sest väsimus ja uni tahtsid mind kergelt maha nottida. Praegugi on mingi imelik uima põhiteema. Samas lohutab mind teadmine, et homme on reede ja siis saan ma lõpuks ometi koju. Ongi juba aeg, kaua võib..
Aga kuidagi kahtlane on selleaastane sõbrapäev. Tõsiasi, et ma täiesti üksi vahin ja olen, kestab juba aastast aastasse ja paistab, et see ei tahagi muutuda. Mingi haige traditsioon. Tujurikkuja. Ja ma ei saa tegelikult praegu tuhandest asjast aru. Absoluutselt! Endast ja muudest asjadest üldse. Kui ma teaks isegi, mida ma tahan, oleks kõik normaalne. Ma ei suuda otsustada, kes? kus? mis? mida? miks? ja nii edasi. See kisub tänase rõõmsa sõbrapäevameeleolu nulli. Ja mitte ainult, selle jama all kannatan ma ülejäänud aja ka. Ja mulle ei meeldi üldse, milliseks ma siis muutun. Keeruline ja masendav värk. Võib-olla ei saa ma kogu asjast üldsegi õigesti aru, võib-olla kujutan ma endale lihtsalt midagi ette ja siis paanitsen nagu topski. Kui ma vaid teaks ja asjadest õigesti aru saaks. :) Selles suhtes, et nõme on olla nii või naa. Kuskilt võiks selgust saada. Selles osaski lipsavad sisse kergelt haiged momendid, sest olgugi, et ma üritan, ei saa ma vastust. Aga see häma.. See selleks. Tuleb välja, et ma isegi ei saa muffigi aru, mida ma siia kokku jahusin. Nii segamini siis kõik tegelikult ongi... :) Tore teada.
Muidu on kõik muu suhteliselt heas korras. Nädal hakkab lõppema, ma kuulan oma praegust vaieldamatut lemmikut the Usedi, mis on lihtsalt nii hea, et ise ka ei usu, tsillin niisama ja piilun silmanurgast telekat. Tavaline kodune õhtu. Aga jubedalt unine. Jaah, magama minnes hakkavad jälle mingid mõtted tüütama ja und ei tule. Deem!
Enivei, hoiame kõva.
...knowing nothing is better than knowing it all.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar