I can see the end.

Lõpuks sai minu masendushoog läbi ja ma võin jällegi lõbusalt elada. Muutuski juba veidikene hirmutavaks.
Kuidas võikski pahas/masendavas meeleolus olla, kui nii ilus ja soe päike paistab ja keemiat on veel oi kui palju õppida. No ei saagi ju! :D Usku on igatahes.

Ja kui ma mõtlen veel suvele, vabadusele, kõigele sellele, mida siis korda saata saab ja veel Sellele toredale asjale ka, siis lähebki kõik iseenesest paika. Eesolevate heade asjade nimel on piisavalt motivatsiooni halvad asjad korralikumalt ära teha ja üle elada.

Tahaks nii väga ühikast ära, päris koju.
Kadrit ka ei ole, üksinda ei ole ikka lõbus.