Keemik-filosoof.

Küll täna oli alles nõme päev. Hommikust peale oli kõik kuidagi valesti, mingil ajal (ja seda väga vara) vastu normaalset aega läks mul uni lihtsalt korraks ära ja nii kuradima palav oli ka, et magada oli täiesti võimatu. Siis see keemia praks ka veel. Kuidas ma nii haledalt hävisin, ma ei saa aru. See vastik nitritomeetria või mida iganes tundus nii kuradima segane ja sassis, et kurb hakkas lausa. Ja lisaks veel see ka, et see mul ikka ja jälle välja ei tulnud. Ikka maru s**a tunde tekitas küll, seda eriti veel siis, kui teised juba tänase praksiga lõpule jõudsid. No anna abi..
Edasi tuli filosoofia eksam. Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et see oli nii enam-vähem, kuigi ma kogu asja nii umbes kolm korda läbi lugenud olin. Raske on see üliõpilase elu..

Praegu ongi nii, et kõik seisnebki ainult õppimises ja õppimises. Aa, ja muidugi seda ka veel, et õppimises. Kuhu on jäänud põnevus, salapära ja see mõnus värin, mis varem oli? Aga jah, eks need asjad ole rohkem nagu eraelu poolele kalduvad. Ja neis asjus on mul praegu täielik madalseis. Kahjuks. Ma ei viitsi niimoodi enam. Või siiski.. Nii ei ole võimalik kaua vastu pidada.

kuhu Sa jääd?