Järjekordne madalseis. Kui ma varem saatsin suhteliselt pikalt enamuse avaldustest teemal "raha-ei-tee-õnnelikuks", siis olen sunnitud tõdema, et tegelikult ongi nii (mis ei tähenda, et ma ilgem rahahaige olin). Kogu point on selles, et ma võin endale igasugust pahna kokku osta, aga ilma teiste inimesteta mu ümber (ehk et siis üksinda) ja sisemise rahuloluta on kõik suht pekkis. Mis on minu jaoks muidugi mõista juba ammu teada-tuntud värk (ja kindlasti paljude teiste jaoks samuti), aga see lõi nüüd kuidagi eriti tuntavalt välja. Sest et ma ei suuda olla ühikatoas üksinda mitu päeva järjest; ma ei ole õnnelik, kui kasvõi mingi imepisikene detail on paigast ära; ma ei oska olla ilma kallite ja tähtsate inimesteta. Ja kõige hullem on igatsus "vanade heade aegade" järele, eriti kui ma tean, et need enam kunagi tagasi ei tule. Seepärast tulebki olevik võimalikult meeldivaks teha. Ei ole eriti kerge, kui tuju, tahtmist ega viitsimist ei ole.
Aga lisaks veel eelnevale plämale seda ka, et laupäeva esimene pool päeva oli hästi tore. Kodune ja hubane. Aga välja puhata ma ennast ei saanud, niiet ma jään varsti väsimusest täiesti lambikohta täiesti suvalisel ajal magama. Praegune olukord ei aita ka kuidagimoodi kaasa meeleolu paranemisele. Peab hakkama jälle keemiat selgeks tegema, mis teeb mind eriti rahutuks, sest et tegu on äärmiselt raske osaga.
Vahelduseks võiks midagi head ka juhtuda, midagi ootamatut. Midagi või kedagi, mille või kelle nimel üldse pingutada ja tegutseda. Või siis.. elu tuleb ise huvitavaks teha. :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar