Nüüd on siis käes see aeg, kui ma olen ennast vajalikus ulatuses välja puhanud ja ma ilgelt Tartusse tagasi tahaksin. Igatsen lihtsalt inimesi ja elu. Niisama teleka ees vedelemine ei tooda, eriti siis, kui tegevusega harjunud olla. Muidugi on vahepeal vaja kõigest eemal olla, aga praegu olen ma natukene liiga eemal.
Vaatamata sellele on vahepeal päris sujuvalt läinud. Isegi trenni olen viitsinud teha, ükspäev suutsin ennast -13 kraadise külmaga välja jooksma ajada. Naiss. Mis siis veel saama hakkab, kui soojaks läheb ja kevadet lubama hakkab.. siis on ju pidu! Aga vaba aega on küll harjumatult palju. Kuni uue semestrini.
Eile õhtul kuulasin mussi ja suutsin originaalse avastuse teha. See on eriti hull, kuidas laulude sõnad võivad rääkida just täpselt sellest, mida ma tunnen. Kohe rõvedalt ausalt, nii, et mul tibutagi selga tekib. Eriti kui on, mida tunda.
Tulin veel ühele eriti geniaalsele mõttele, et igatsus on üks hea asi. Tekitab positiivset ootusärevust. Sellele toetudes on jube hea kõigega toime tulla.
Aga varsti lähen Tartusse. Seal on lihtsalt nii mõnna!
2 kommentaari:
Eelviimane lõik.
Biku miks sa juba siin pole siis???
Postita kommentaar