not anymore

Mõtlemine on täielik jura, tavaliselt. Mul on rõve omadus kõiksugu väikesed ja veel väiksemad asjad täiesti hulluks mõelda. Ja siis ma paanitsen ja pabistan, introvertselt muidugi. How stupid is that? Aga eile õhtul hakkasin ma niisama ajaviiteks ja muusika kõrvale asjadest ja maailmast ja inimestest mõtlema. Kuni ma lõpuks aru sain, et mõned asjad, mida ma teen või mis ma tegemata jätan (sest ma lihtsalt mõttetult kardan), on kõike seda ülemõtlemist ja pabistamist üldsegi mitte väärt. Tuleb vähem mõelda sellele, mida teised inimesed minust arvavad. Ja julgem peab olema. Elu tuleks üldse chillimalt võtta ja mitte iga asja pärast hulluks minna.
Noh, nii lihtsalt on.