diip 2

Mul on nõme hälve. Kui mul mingis situatsioonis pea hästi paljusid mõtteid täis on ja kui ma midagi neist väga välja öelda tahaks, sest et oleks nagu õige midagi ilusat või selgitavat öelda, siis ma lihtsalt tõmbun endasse ja olen tuim ja plännis. Mis on äärmiselt nõme. Ja ma ei suuda ennast kuidagi nii kaugele viia, et oma suud lahti teha. Ja nii ma siis olen, igavene äpu. Lihtsalt ilmselge feil.

Aga seda ka veel, et täna pakkisime Liisaga jälle terve apteegipraksi vältel peavalupulbreid, saksess.
Ja õhtul tuleb ikkagi pidu. Mari pool jälle. Ei lähe siiski koju, nagu ma alguses mõtlesin.
Pärast seda hakkab geneetika õppmismaraton, aga selleni on õnneks veel natukene aega.