läbi, juba?!

See nädal on täiesti nukker olnud. Inimesed lähevad koju tagasi ja kõigiga tuleb hüvasti jätta. Eriti kurb on, sest kõik on nii toredad ja lahedad ja me oleme siin igasuguseid asju korda saatnud. Nüüd ei näegi kedagi enam. Nojah, võib-olla kunagi joppab veel, kes teab.

Ega siin midagi peale olemise ja aja parajaks tegemise enam väga teha ei olegi. Eile käisime House of Terroris, kommunismi-ja natsismimuuseumis, mis oli nii hästi tehtud ja stiilipuhtalt kokku pandud, et mul kiskus asja ikka väga emotsionaalseks. Täna käisime oma viimast sularaha laiaks löömas. Ostlesime, aga näe, ikka jäi raha üle. Aga homme on ka päev. Ja mitte niisama, vaid viimane päev. Plaan on paigas - hommikul võtame päikest (viimane võimalus ikkagi, Eestis on selleks aastaks see lõbu läbi), päeval kõnnime hüvastijätu mõttes veel natuke mööda Budapesti ja õhtul üritame kogu oma kraami kuidagimoodi kohvrisse ära mahutada. Eks ole näha, kas õnnestub. Pühapäeva hommikul tuleb kuskil poole kuuest üles ärgata, natuke sättida ja värki ja siis lennujaama sõita. Sealt edasi tuleb juba kodu, mida ma nii pikkisilmi oodanud olen. Okei, nüüd on juba natuke jama, sest ma saan aru, et ma pean siit niiöelda paradiisist reaalsesse ellu tagasi minema. Aga see kõik on savi, sest et see, et ma näen kõiki neid inimesi, keda ma kuu aega igatsenud olen, kaalub kogu reaalsusejama kuhjaga üles.
Homme ma ilmselt blogistada ei jõua. Lõppsõnaks nii palju, et see oli kindlasti üks ägedamaid kogemusi ja ettevõtmisi. Just seepärast, et ma õppisin päris palju. Pean silmas apteegipraktikat, ofkoors, aga seda ka, et ma saan tegelikult kõige uue ja võõraga väga hästi hakkama, kui vaja. Enesekindlust ja positiivsust sain siin ka kuhjaga juurde. Ja muidugi seda ka, et ma olen ilus ja tore :D ja et ei tohi üldse nii palju hädaldada, nagu mul tavaks on.
Eestini!