jura

Midagi kriibib hinge. Kogu aeg ja igal pool. Ah, see on nii tobe. Ja samal ajal sa tead, et midagi tuleb ette võtta, aga no ei ole võimalik - kas ei suuda mingite lollakate kiiksude pluss vääraka mõttemaailma tõttu või lihtsalt on olukorda parandava asja juhtumise tõenäosus suht nullilähedane. Ja siis sa istudki, mõtled, et midagi võiks toimuda. Aga sa mõtled liiga palju. Mõtled seni, kuni head hetked on käest lastud ja kõik on jama. Ja ega keegi teine sinu eest midagi ära ei tee. Ega ise ka ei suuda (aga tahaks). Ja kogu see mõttetöö tekitab halbu emotsioone.
Ah, mul on paljude asjadega nii. Leim. Ja siis ma näed, kuidas teistel nende asjadega on. (No tere hommikust..)
Aga vahepeal ma lihtsalt ei viitsi. Kuigi tegelikult läheb kõik mulle ikka väga-väga korda.
(Sellest ei peagi üldse aru saama.)

Ma tahan koolis käia, ausalt. Ei tea, miks, aga mulle meeldib seal.
Võtsime naistega TÜRSi sügisseminari korraldamise ka enda kanda, saab vähemalt mingi asjagagi tegeleda ja aktiivne olla. Äkki see mõjub mulle hästi.