Praeguses totakas, kuid üpriski tõsises olukorras oleks sobilik tuletada meelde minu armastatud keskkooliaegse keemia õpetaja kuldseid sõnu - "..ja lumepall hakkab veerema". Kooli ajal tundus see jube naljakas, nüüd enam ei leia, et siin millegi üle väga naerda saaks. Eks ta nii ole, et toimub mingi juhus, mis paneb aluse paljudele teistele sündmustele, mille tõttu asjad veits käest ära kisuvad (umbes nagu doomino-efekt). Viletsaks või vähemviletsaks. Igatahes praegu tundub küll, et minu lumepall on juba päris suureks veeretatud.
Aga näe, asju ei saa olematuks teha. Asjade käiku ka kontollida ei saa. Võib-olla mõneti suunata, aga see on ikka väga tühine osa kogu selles suures juhustejadas.
Saangi äkki lõpuks suureks.
Kui nüüd kogu see eelnev jama kõrvale jätta, siis praegu on küll päris mahe olla.
Mängisin üle pika aja kitarri, jube mõnus oli.
Kiisu magab ka nii armsasti mu voodis. Ta on kõige armsam pätt.
Kuulan head muusikat.
Ei mõtle.
Lähen kohe magama.
Kolmapäeval saab pidu, neljapäeval saab pidu (?) ja reedel saab ka pidu. Ja kui veab, siis laupäeval ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar