Bussisõidu lustlikkus jätkub. Eile istus mu kõrvale vanem mees piika habemega, päris kriipi tundus. Hakkas minuga rääkima. Ta rääkis päris veidrat, aga huvitavat juttu. Ütles, et on selgeltnägija või šamaan või midagi taolist. Näitas mulle bussis mõnda inimest ja ütles näo järgi, mida nad mõtlevad või tunnevad. Üha kriipimaks läks. Lõpuks küsis ta mu käest, et kas ma ka tean, kui tubli ma tegelikult olen. Ja kui ma lõpuks bussist maha läksin, ütles ta, et mind ootab ees pikk ja õnnelik rännak. Küll tema juba teab. Nii lustlik ikka!
Tegelikult peaks hakkama vist üldse jala kõndima, kogu aeg toimub mingi veider juhus.
Eile õhtul hilja saime jälle vanade klassiõdedega kokku. Meil on ikka jube müstilised teemad, millest rääkida. Väga tore oli.
Lähen koristan nüüd natukene.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar