Mul on nii hea ja rahulik olla. Muidugi olen ma jube ärevil ja ma kardan, mis saab ja kas saab, aga vähemalt praegu on küll hea. Kõik väikesed asjad loevad. Oleks ma nii osav ja suudaks ka nendest pisikestest asjadest midagi suurt välja lugeda (nii oleks palju kergem edasi tegutseda), aga ma pole ilmselt ainus, kes sellega toime ei tule, niiet las ta siis jääb.

Ma tahan seda. Ma tahan seda nii väga.

Üks nädal veel puhkust, see on müstiline. Tahaks juba koolis käia, see stand-by peal elamine ei ole üldse nauditav. Noh, et üritan kuidagi päeva õhtusse veeretada ja mingit tegevust leida. Ma olen ennast juba välja puhanud, nüüd tahaks tegutseda. Eelmise semestri viimastel kuudel oli kogu aeg midagi teha ja kuskil käia, loodame, et nüüd hakkab samamoodi olema. See semester tuleb küll krõbe, rasked kohustuslikud ained (pean silmas näiteks farmakoloogiat), nendele lisaks paar kuni mõni lisaainet ja vene keel pluss veel lõputöö, millega ma vaikselt tegelema hakkan. Ja muidugi ka koor, kus ma pole, kes teab, kui ammu käinud. Päris halb tunne on selle pärast. No loodame, et välja ei visata.

Seni mõtlen ilusaid mõtteid ja unistan niisama.