Eile oli täiesti kahtlemata üks viimase aja vingemaid õhtuid. Välistudengid korraldasid 90. stiilika ja seda otse loomulikult koos vastava riietuse ja muusikaga. Pidu oli ülivinge, eriti pärast seda, kui ennast juba tänu teatud vahenditele mõudi sain. Tantsisime täiega ja mängisime mingit imelikku saksa joomismängu (mis oli tegelikult lastemäng), nagu lauamäng või midagi taolist, ainult et väga imeliku mehhanismiga. Põhimõte oli muidugi väga vinge ja proovi sa teatud konditsioonis õigel ajal nupule vajutada, et kana kõrgele õhku tõuseks ja su mündikesi maha ei ajaks. Lõbu ja lusti oli ikka korralikult. Mingil ajal läksin peokohast üle Raekoja Mökusse (kuidas sinna sain, ei mäleta hästi), nägin tuttavaid ja räuskasin niisama. Järgmisel hetkel oli juba Mari meiega ühinenud, siis räuskasime kahekesi. Sealt edasi olime järsku kõik kogu selle suure kambaga Joeli juures, tahtsime Marile ilusat kampsunit saada. Ei kujutagi ette, kui kiiresti aeg möödus, aga mingi hetke pärast olime kõik juba Zavodis, nägime jälle tuttavaid inimesi. Pärast mõningast väljas seisimist ja seda, kui mõned inimesed lahkunud olid, otsustasime ka, et nüüd oleks aeg koju minna. Oma kestvuselt oli eilne õhtu ikka täielik rekord, ega igal õhtul ei suuda poole neljani väljas olla. Tavaliselt üle ühe ei lähe.
Hommik ja päev olid ülirasked üle elada, aga nüüd on olemine juba väga mõnus.
Ei kujuta ette, kas täna saab ennast kätte võetud ja midagi kasulikku ära tehtud?
Päris saabki.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar