error

Ma tunnen viimasel ajal nii nii väga puudust sellisest inimesest, kellega saaks lihtsalt ilma mõtlemata kõigest, mis mõte pähe ja sülg suhu toob, rääkida. Kellega saaks vabalt maailma asju arutada ja hädaldada, kui tekib tunne, et millegi üle hädaldada oleks vaja. Aga ei ole kedagi sellist.

Sellele lisaks on viimastel nädalatel üksik tunne sisse hiilinud. Tundub, et kõigil mu ümber on midagi teha ja kuskil kellegagi käia, aga mina olen niisama. Kõige kõrgem level on see, kuidas ma reede õhtul poole kümnest magama läksin. Kamoon..

Aga võib-olla on see kõik lihtsalt sügisest ja nukratest ilmadest võimendatud.

Täna käisime Liiviga väikesel deidil. Polnud teda paar aastat näinud. Mõnus oli vahelduseks väljas istuda.

Hommikul kaheksaks loengusse ei lähe, olen niikuinii kõikides loengutes peale ühe kohal käinud, kuivik. Magan parem kauem. Tahaks täna veel täiega mussi kuulata, pikali visata ja asju mõelda.

Millalgi peaks ennast täiega kätte võtma ja kooliasju ajama hakkama. Lõputööd ja referaadid ootavad kirjutamist. Varsti.

Jään paremaid hetki ootama.