Väga põnev on olnud vahepeal. Jõudsin eelmisel nädalavahetusel koju ka, selline täiesti vaikne oli. Aga muidu mõnus.

Muul ajal teen väikest osa sellest, mis ma tegema peaks. Ükspäev võtsin ennast kätte ja arvutasin õppejõule oma lõputööasjade tulemused välja. Kuigi ma ei olegi eriti kindel, kas see osa väga minu töösse sisse läheb, võib-olla aitasin niisama. Siis saime veel ühe ettekande (kes teab, mitmest mitmes juba) tehtud. Eile käisin oma pilti selja peal üle tegemas, ja oi, kui valus see seekord oli.. Õnneks läks ainult pool tundi, suutsin ära kannatada. Pärast seda käisime Joeliga väljas söömas, mis oli ülimõnus, nagu alati ja õhtul tulid TÜRSi naised ja Sannu Joeli juurde peole. Nii tore oli, pole ammu niimoodi mõnusalt kuskil istunud ja rääkinud. Kahesõnaga õnnestunud õhtu.

Tänases ainsas kella 8ses seminaris näitas õppejõud meile mingi Raivo sünnipäevapilte ja rääkis muidugi ikka juurde ka. Müstika. Lõpuks läks seminar ikka aine teemasse, niiet vedas. Aga ikkagi - mis mõttes?

Nüüd on jälle tunne, et nii palju asju tahavad tegemist, vahepeal oli rahulikum. Suutsin isegi kooliasju teha, kui midagi vaja oli. Nüüd on küll selline tunne, et mine koju.. Sel vähesel vabal ajal tahaks niisama olla, mussi kuulata ja midagi mõnusat teha, mitte refekat vorpida. Aga ma usun, et ma pole ainus, kes nii tunneb. :D

Aa, ja täna õhtul on Thanksgiving! Välistudengid (otse loomulikult USAst) küpsetavad juba kella 9st, niiet ma usun, et saab päris maitsev olema. Väga põnev igatahes, pole kunagi sellega kokku puutunud.

Kool võiks juba läbi saada. Lõputöö võiks olla juba valmis ja kaitstud.

Aga ma ei aja ennast veel sellega närvi. Küll jõuab.