Mul on vahelduseks mingi masenduse variant. Tuju on kurb ja ma ei taha mitte midagi teha ega mitte kuhugile minna. Võib-olla on see sessimasendus või midagi muud, ei tea, aga küll ta varsti üle läheb. 

Võib-olla ei meeldi mulle üldse see, et täna peaks jälle kohe uuesti õppima hakkama (ja seda iga päev kuni järgmise reedeni, kui kogu jama läbi saab). Eksam oli nagu ta oli, üldse ei kujuta ette, mis tulemus sealt tulla võib. Hoian ikkagi pöidlaid, et veaks. 

Tõin ükspäev kodust Tartusse hunniku oma vanu päevikud. Täna oli lõpuks aega lugeda. See kõik on nii halb.. Korralik pubekas olin ikka. Kirjutasin ikka täielikult lambiteksti. Vähemalt ei kirjutanud stiilis "äww tsäww,,!! muzkad kätumuzu irww(kkk)(lll)^^" ja nii edasi, mis on positiivne. Nii tore on vana olla ja olla üle saanud sellistest suurtest muredest nagu näiteks "ta vaatas minu poole, ta nagu täiega tahab mind" ja nii edasi. Samas on mõnus meelde tuletada, mis värk kunagi oli ja mis värk nüüd on ehk et vana olla on mõnus. 

Lähen viskan ennast mõneks ajaks emosse ja vaatan, mis edasi saab. Äkki suudan täna veel asjalikuks hakata.