Täna oli järjekordselt üks põnev põnev päev. Isegi kella kaheksane loeng oli põnev, aga sellele vaatamata ei suutnud ma ikkagi ärkvel püsida. Eile oli Siki sünna ja siis oli selle puhul kõvem pidu. Terve korter oli paksult rahvast täis, niiet meil tekkis lõpuks kaks pidu - kööki ja.. teise tuppa. Suht varakult hakkasime ennast Illukasse sättima, ma alguses ei olnud üldse kindel, kas minna või mitte, aga lõpuks ma ikkagi võtsin ennast kokku ja läksin. Klubis on nagu klubis ikka, midagi ei ole muutunud ja ma ikkagi ei tunne ennast seal hästi, välja arvatud muidugi siis, kui ma õiges olekus olen. Aga seda viimasel ajal miskipärast ei juhtu, ma arvan, et see on vanadus. Must be. Igatahes magada sai öösel vähe ja seepärast ma loengus nokkisingi. Kuigi ma nokin siis ka, kui ma olen palju magada saanud. Ei tea, milles asi on.. Ja pärast loengut läks põnevaks. Meil oli järjekordne esmaabi praktikum, mille esimeses pooles õppisime me sidumist (et tulevikus luid ja liigeseid paigale siduda) ja teises pooles oli meil au vaadata laivis pealt päris operatsiooni. See oli alles oosom kogemus.. See on ilmselt ainus kord, kui ma kuhugile sellisesse kohta ja nii lähedale satun. Sõitsime liftiga opiblokki, panime rohelised opiriided selga, mütsid pähe ja maskid ette, ja nii me seal opisaalis seisimegi. Ma vaatasin kõike suu lahti. Kõik oli päris päris - patsient, kirurgid, õed ja palju palju aparaate ja tööriistu. Opi käigus eemaldati sapipõis ja selleks läks umbes 2 tundi. Kogu selle aja ma lihtsalt passisin ekraani (sest nad tegutsesid kõhuõõnes ja seda, mida opereerida, vaatasid kirurgid ekraanilt), piilusin opilaua poole ja olin hämmelduses. Paha ei hakanud, aga õhupuudus tekkis küll päris mitu korda. Maskiga ei ole just kõige parem hingata.
Ülikõva, ma ütlen! Nii äge peabki olema.
Robert desmurgiat harjutamas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar