you just can´t see.

Miskipärast olen ma jätnud meeletu vahe sisse eelmisele ja sellele postitusele. Ilmselt pole mul olnud aega ega mahti või siis teistpidi.. Mul võib-olla ei ole olnud midagi, mille kallal halada. Aga ma püüan endas mitte pettuda ja teha kõik just nii, nagu mulle tavaks on.

Oi küll praegu on alles ilus aeg.. Kevad, päike, soojad ilmad, õrnaltmärgatav rohelus, linnud laulavad, liblikad lendavad (kõhus ka), taevas on sinisem, kui tavaliselt.. Aga see selleks. Liialt mõnus on. Ja kõige "mõnusam" osa on muidugi see, et koolis on praegu rõvedalt kiired ajad. Õppimine õppimise otsa. Täna tegin endale väikese vaba õhtu. Olin täiesti niisama. Kogu aeg lihtsalt ei viitsi ega suuda nina konspektis passida. Homme läheb juba hulluks kätte ära, siis ootavad mind liialt põnevad faktid botaanikast. :D

Ja vahepeal on päris palju häid asju juhtunud. Liigagi mõnusaid, mida on hea meenutada.
Seda ka, et mõnikord vist ei ole kasulik kõikidele küsimustele päris ausalt vastata. Muidugi on ausus hea, aga samas võib see nii mõnedki asjad ära rikkuda. Ja eks ma saan kohe varsti teada, kas ma panin pange või mitte. Praeguse seisuga tundub, et tsipa ikka panin küll.

Asi, mida Liisa, mai litl laav mul teha palus. Mida ma 16-aastasele minale soovitaksin?
Oi olid ajad. Midagi erilist ma ei mäleta (võib-olla on põhjus selles, et ei taha mäletada). Hakkasin vist 9. klassi lõpetama.. Ja olin jube kuivik.

• Mitte põdeda seda, et ma tol ajal just selline olin, nagu ma olin. Suur ja lai (loe: kole kui öö, nii vist öeldakse). Igavene häda. Lisaks siia veel seda ka, et ise ka ei usu, kui palju ma muutunud olen. Praegu teen ma selliseid asju, mida ma mõned aastat tagasi mitte üldse julgenud ei oleks. Aga see on ju hea, või mis?
• Siis seda ka veel, et kui minu 16-aastane mina teaks, et ka tema võib kunagi midagi sellist tunda ja kogeda, nagu tema 19-aastane variant, siis pole üldsegi põdeda vaja.
• Ja muidugi.. Mis kõige tähtsam. Ma soovitaksin tal kasutada põhimõtet "elu on elamiseks", mille järgi päevast päeva elada tuleb.
• Võta vabalt.
• Julge olla.
  

.the weight of the things that remained unspoken.