Kodus oli nii kirjeldamatult hea, et ma ei suudaks elu sees seda siia nii kirja panna, et see õige tunduks. Põhimõtteliselt me puhkasime, jõime õhtul õues värskelt korjatud piparmündilehtedest tehtud teed, magasime telgis, võtsime päikest, tegime ülihead pizzat, korjasime maasikaid, vaatasime jalkat ja tundsime ennast lihtsalt nii uskumatult hästi.

Nüüd olen Tartus tagasi, absoluutselt ei tahtnud tulla. Õhtuks tuleb mingi tegevus välja mõelda, et huvitav oleks.

Homme peab ilmselt suhteliselt vara jalul olema, pean Patrickule bussijaama vastu minema ja siis teda igatmoodi aitama, linna tutvustama ja värki. Tegelikult ma ootan seda põnevusega, jällegi midagi uut, millega tegeleda. Khuul.

Nüüd ootan jällegi mingit sellist vabamat hetke, millal saaks pikemaks ajaks koju minna. Selliste ilmadega, nagu täna oli, on see rohkem kui meeliülendav.