Ma tahan, et mul oleks hästi palju raha, et ma saaks täiega igal pool ringi reisida. Tahaks täiega oma silmaga maailma näha. Telksist tuleb ka just mingi ülivinge saade, kus tädi käib mööda Barcelonat ringi ja vaatab ägedaid asju. Juba varakult mainisin kodustele, et ülikooli lõpetamise ja kogu viie aasta jooksul nähtud vaeva eest võiks Barcelonasse saada, poleks üldse mitte paha kink, kuigi suhteliselt võimatu sündmus. 

Nii kadedaks teeb, et on selliseid inimesi, kes saavad endale lubada kahte kuud kuskil Malaisias ja Bali saarel ja kus iganes veel. Mitte õelalt kadedaks, vaid imestan lihtsalt, kuidas inimestel veab. 

Joel läheb ka täna kuuks ajaks USA-sse Pittsburghi haiglasse apteegipraktikale, Laura on sama asjaga kuu aega Iisraelis ja Mari läheb augustis Ungarisse. 

Aga mina käin juulis-augustis igal nädalal neli päeva tööl ja nii terve suve, teenin raha, mille eest lõpuks ikkagi mitte midagi lubada ei saa. Vahepeal tahaks ikka rämedalt rikas olla. 

Pluss ma pean kuu aega üksi olema. Hakkan täiega igatsema, juba praegu igatsen.  

Õnneks on üks hea asi, mis on tulekul - legendaarsed proviisorite suvepäevad Pärispeal. Eriti vinge on siis, kui päike lõõmab ja meri on soe. Äge on kindlasti, sest seltskond on ülikõva. 

Peaks vist kunagi ujuma ka jõudma, ei olegi selle aasta jooksul veel kuhugile jõudnud. Rääkimata päikese võtmisest, siiamaani olen valge nagu kurg. Aga ma loodan olukorda parandada, ehk satuvad vabad päevad päikeselised olema. 

Hoiame ainult pöidlaid, et minust saaks kunagi edukas proviisor ja J-st ülikõva arst, et me siis täiega reisida saaks.