Ei kujuta ette, kuidas see kuu aega üle elada. 

Ootasin küll oma vaba päeva, aga kui ma sellega midagi peale ei oska hakata, siis mida ma üldse tahan. Tööst olin rampväsinud, mõtlesin, et magan ja puhkan välja, aga ei saa rahulikult. Õhtul igatsen ja hommikul hakkan mõtlema kõikidele asjadele, mis tegemist tahavad. Või mis kunagi tulevad ja need ei ole mitte meeldivad asjad. 

Igatahes ei lase ma J-l enam mitte kunagi kuhugile ära minna, sest päris raske on ikka üksinda olla ja mõelda, et ta on kuskil kaugel ja ma olen siin ilma temata. Täpselt kuu aega veel ja ma olen juba hädas. 

Kui J tagasi tuleb, küll ma saan muuga ka mõnusamalt hakkama, siis ma võin tööl käia, kui ma tean, et ta on õhtul olemas, kui ma koju jõuan. Ja kõike muud ka, siis on kordades vähem nukker. 

Igatahes on naljakas, et ma võin talle siit helistada ja siis me räägime telefonis erinevatel kuupäevadel, nagu eile näiteks. Tänk gaad, et on olemas sellised asjad nagu telefon, internet ja Skype, ma ei kujuta ette, kuidas vanasti suheldud sai. Õudukas.

Ma olen endiselt kõige mittepäevitunum inimene. Peab vist sollis käima hakkama, selle jaoks ikka leiaks aega. 

Nii palju asju tahaks teha. 

Tahaks praegu hoopiski laulupeol laulda. Ainult ühe korra pole ma laulupeol käinud ja nüüd on siis teine kord. Vaatan juba päev otsa kogu asja telksist. Aga see ei ole üldse mitte midagi võrreldes sellega, kui seal päriselt laulda saaks.