Saime lõpuks kolitud. Kui ma alguses arvasin, et mul on normaalses koguses asju, siis ma leebelt öeldes eksisin. Tegelikult oli asju oi kui palju ja võib ainult ette kujutada, kui raske oli neid kahekesi viiendale korrusele tassida. Palavusega. Väga räige igatahes. Aga saime kahe päevaga edukalt kolitud ja neljapäeva õhtuks oli kodul enam-vähem juba nägu. Samal õhtul oli räige koduigatsus vana kodu järele, sest seal oli lihtsalt nii äge ja siin ei ole Mari ega Sikit. Kahju tegelikult, et ära tulin, aga uus kodu on ka äge. Nüüd juba on. Täna katsetasime oma uut pesumasinat, käisime tiiru poes ja ma sain lõpuks ometi igasuguseid ägedaid asju valida - küünlaid ja korvikesi ja muud sellist, mis ilumeelt paitavad. Ja igasuguseid ägedaid köögiasju ostsime. Muffinivorme ka, nüüd tuleb ainult küpsetamiseks aega ja tuju leida, sest meil on siin ahi! Neti ja hunniku ägedaid kanaleid saime ka oma pisipisikesse telekasse. Kõik toimib. Täna tegi J õhtusöögiks ülimaitsvat tomatisuppi ja nii meil see elu siin veereb.
Kahjuks ei ole kõik nii hea ja ilus - õppima peab. Aga see on nii raske, kui tahaks uues kohas ägedaid asju teha ja aknast paistab kõige soojem päike sisse. Esimene eksam oli saksess, tahaks nüüd teisi ka samamoodi teha. Kui palju ma ka ei tahaks, tundub, et seekord läheb teistmoodi. Liiga raske on praegu keskenduda. Kes teab, äkki suudan ennast homme ja ülehomme kokku võtta. Noh, eks me näe.
Seni aga mõnulen, joon kohvi, naudin jahedat õhku ja loen natukene biofarmaatsiat ka kõrvale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar